Archive for Sõnumid helides

Vabadus

Ma joonistan Sulle Taeva, Tule ja Vee
ma joonistan Sulle Maa(d), Metsa(d) ja Maja(d)

Sina joonista mulle Vabadust,
sest seda ma ei oska.

Tee Lõppu

 Bob Dylan – Blowin in the Wind

How many roads must a man walk down
Before you call him a man?
Yes, ‘n’ how many seas must a white dove sail
Before she sleeps in the sand?
Yes, ‘n’ how many times must the cannon balls fly
Before they’re forever banned?
The answer, my friend, is blowin’ in the wind,
The answer is blowin’ in the wind.

How many times must a man look up
Before he can see the sky?
Yes, ‘n’ how many ears must one man have
Before he can hear people cry?
Yes, ‘n’ how many deaths will it take till he knows

That too many people have died?
The answer, my friend, is blowin’ in the wind,
The answer is blowin’ in the wind.

How many years can a mountain exist
Before it’s washed to the sea?
Yes, ‘n’ how many years can some people exist
Before they’re allowed to be free?
Yes, ‘n’ how many times can a man turn his head,
Pretending he just doesn’t see?
The answer, my friend, is blowin’ in the wind,
The answer is blowin’ in the wind.

 

Vabandus

John_Lennon – I Dont Want To Be A Soldier

“Ma vabandaksin ette ära kõige eest, mis juhtub,” ütles musta peakattega tegelane tõstes tapri, millega sihtis vestluskaaslase kaela.

“Pole vaja vabandada, ehk pääsen edaspidi läbi nüüd ka madalamatest ustest, ilma et peaksin orjalikult kummardama”

Viimased kaks sõna puhus kõrva soe tuuleõhk, neid võis vaid aimata.


Kas saab kroonida peatut?
Või kas saab peatu unistada kroonist,
olgugi et pääseb madalatest ustest läbi kummardamata?

Kes soovib kanda krooni, sellel tuleb kummardada.

Millest ma vaikin

Skorpions – Winds of Change

Ma joonistan selle, mida tahan öelda, Taewale,
et Sa wõiksid sealt lugeda sellest, millest waikin

Öösel sättisin pilvi. Sättisin neid päikese ette nii, et iga valge pilve serv helendaks kuldselt. See oli ilus – pilved moodustasid kui suurte ümarate hiilgavate laineharjadega valgekuldse vatise mere.
Lõpuks tegin täpselt keskele pilvede vahele lohu, kust päike võiks välja särada.

Hommikul käisin väljas ja taevast sadas raskeid piisku.
Peale mind tuli õuest laps ja küsis, mis juttu ma ajan, isegi vihmapiisku pole kusagil maas näha. Vaatasin akna all seisva kastani suuri lehti – tõesti – ei ainustki piiska, aga minu jopel olid suured märjad laigud.

Siis
meenusid laulusõnad:
“Kas nutad Sina või nutab Keegi?
Keegi Sinu eest?”

Paluja

Kas palun mina või palub andeks Jumal…?
Ja kes on andestaja…?

Vangelis – Tears In Rain

Volunteer

LAUL

I am your host

– palun, võta ja võida!

Oli juba üsna hiline õhtu. Kõndisime mööda tolmust kruusateed, meist paremale jäi kõrge pime mets.

– mida teevad kitsed minu toas?

Küsisin talt – kas märkasid, et keegi käib meiega kaasas,  metsas?
 Tema vastu – miks sa seda arvad.
Küsisin – kas siis sina ei kuule?
Mul oli taskus kolm kastanimuna. Neid tuli neid kasutada täpselt õigesti. Viskasin ühe kastani vaikse liigutusega metsa põõsasse, kus teadsin olevat kedagi, kes meiega kaasas käib, ja käskisin kuulatada, kuidas kastani kukkumine on kosta topelt – üks neist kastani maandumine lehtedesse ja teine kellegi hüpe eemale. Ma kuulsin seda väga täpselt, nägin ka selle eluka varju jooksmas meiega paralleelselt põõsatukast järgmisse.
Võtsin uue kastani ja käskisin oma kaaslasel olla tähelepanelik.

 

– Sa jõudsid finaali.
– See on tühi asi, ma ajan lihtsalt oma rida

Viskasin kastanimuna põõsasse ja kuulsin jälle kahte mütsatust. Nüüd nägin seda elukat veel selgemalt, ta oli muutunud heledamaks.
Samamoodi viskasin ka kolmanda kastani, olin väga tähelepanelik, et vise oleks täpne ja veidi varjatud.
Jälle kostus kaks mütsatust – üks kastani kukkumine ja teine kellegi eemalehüpe.

Nüüd nägin selgelt Valget Hunti. Kui ta sai aru, et ta on avastatud, jooksis ta meie juurde, mulle otse sülle.
Edasi läksimegi nii – Valge Hunt mul süles.
Nüüd ma alustasin laulu seal metsavahel– ma laulsin iga rida erineva hääletooniga katsetades, milline sobib.
Mõne aja pärast hakkas ka mu kaaslane laulma.
Iga salmirida laulsime kui eraldi laulu ja järjest enam hakkasid meie hääled kokku kõlama.

Kaksikud

Evanescence My Immortal

Me mõlemad kanname teise koormat.
Meie sidet ei saa sõnadesse panna.
Ma tunnen, kui tal on valus,
tunnen, kui ta midagi läbi elab.
Tean, millal ta õnnelik on, olgu me siis koos või mitte…

Olseni kaksikute vahel on telepaatiline side

Mäeahelikud on üle Maa nagu Vöö

Nad lehvivad su taga, su võimalikud minevikud
Mõned heledasilmsed ja segased, teised hirmunud ja kadunud
Hoiatuseks kõigile …
Et nad oma võimaliku tuleviku eest hoolitseksid…

Ta lükkas mu ette lauale lahtise väga Suure Raamatu.
Parempoolsel lehel oli pilt, mis kattis enamus leheküljest ja päris servas oli kitsalt tekst. Pilt oli udus, aga teadsin, et see on mägedest, õigemini ühest kindlast mäest.
Lugesin teksti:

Kõigepealt Sina
siis Kosmosetee

Kahes viimases reas oli tekst koos mitmest sõnast, mis olid üksteise peal või sees või olid nad üksteist sisaldavad sõnad.
Nende kõla kostus variantidena:

ja Mäeahelikud on üle Maa/ ja Nad on kui Wöö ümber Maa
wõta (see)/ wõta wii/ wii (see)/ siis sina/ wõta sina

Kustutamine

The Sleeper Awaits

Ma saatsin kõik minema oma mõtted
Ma vaid viipasin käega ja kõik läks…
Ja Sina lendasid minema helepunase Tule-Tuulena (Fire-Wind)

Mingi õrnroheline suur vaimutaoline tegelane,
kellel oli samasugune vari (või oli ta topelt), tahtis veel jääda,
aga saatsin ka tema minema.

Siis istusin ma üksi pingis, seal polnudki rohkem pinke ega toole.
Olin üksi helesinises seinteta ja põrandateta ruumis.

image002.jpg image003.jpg


Mul oli ees Suur Raamat, milles olid nimed ja nimed ja nimed – igaüks Lugu. 
Õppisin Kustutama…
Ma pidin minema ja kustutama nime ja siis tagasi tulema ja nägema, kuidas kõik selle nime omaniku ümbert haihtus, kõik seosed, mida olin toitnud…
Nii ma käisin edasi-tagasi sellest  järgmisse ja aina kustutasin.
Viimane oli minu nimi, milles nelja tähte ei saanud kustutada,
palju ma ka ei püüdnud, need ei kustunud…
W-I-K-I (L-O-G-I)
W-I-K-I = kasutajate poolt koostatud infopank

Mysterons Wiki Wiki – Out Of The Mist

When Tigers Broke Free

image024.jpg

When The Tigers Broke Free – Pink Floyd’s The Wall
It was just before dawn
One miserable morning in black ‘forty four.
When the forward commander
Was told to sit tight
When he asked that his men be withdrawn.
And the Generals gave thanks
As the other ranks held back
The enemy tanks for a while.
And the Anzio bridgehead
Was held for the price
Of a few hundred ordinary lives.

image023.jpg