Archive for Sõnad

Vabandus

John_Lennon – I Dont Want To Be A Soldier

“Ma vabandaksin ette ära kõige eest, mis juhtub,” ütles musta peakattega tegelane tõstes tapri, millega sihtis vestluskaaslase kaela.

“Pole vaja vabandada, ehk pääsen edaspidi läbi nüüd ka madalamatest ustest, ilma et peaksin orjalikult kummardama”

Viimased kaks sõna puhus kõrva soe tuuleõhk, neid võis vaid aimata.


Kas saab kroonida peatut?
Või kas saab peatu unistada kroonist,
olgugi et pääseb madalatest ustest läbi kummardamata?

Kes soovib kanda krooni, sellel tuleb kummardada.

Mäeahelikud on üle Maa nagu Vöö

Nad lehvivad su taga, su võimalikud minevikud
Mõned heledasilmsed ja segased, teised hirmunud ja kadunud
Hoiatuseks kõigile …
Et nad oma võimaliku tuleviku eest hoolitseksid…

Ta lükkas mu ette lauale lahtise väga Suure Raamatu.
Parempoolsel lehel oli pilt, mis kattis enamus leheküljest ja päris servas oli kitsalt tekst. Pilt oli udus, aga teadsin, et see on mägedest, õigemini ühest kindlast mäest.
Lugesin teksti:

Kõigepealt Sina
siis Kosmosetee

Kahes viimases reas oli tekst koos mitmest sõnast, mis olid üksteise peal või sees või olid nad üksteist sisaldavad sõnad.
Nende kõla kostus variantidena:

ja Mäeahelikud on üle Maa/ ja Nad on kui Wöö ümber Maa
wõta (see)/ wõta wii/ wii (see)/ siis sina/ wõta sina

Puuduvad Sõnad

Vana Naine: “No ja mida sa seal siis nägid?”
Vana Mees: “See seal oli Üks väga väga kallis kallis Planeet, mitte meie oma, üks teine, aga väga väga kallis kallis…”

..ta oli näinud midagi erilist, mille jaoks polnud tal õigeid sõnu…

Viimane Solvumine

 

Seal oli kolm ruumi – õues päikesevalguses telgid, kitsas piklikus toas kahel pool lauda põrandal magamisase ja tagaruumis oli laud ja põles ainult küünal – see ruum oli tühi.

Ma ütlesin olulisi asju ja tema (Kuningas) ütles, et ta teab seda juba Enne.
Ma muretsesin, kuidas ta seal põrandal magas, aga teda häiris mu muretsemine, et milleks rääkida millestki ebaolulisest.
Ta ei hoolinud minu hoolimisest, lükkas selle, kui ebavajaliku ja häiriva hoolimatult kõrvale.

Ma olin solvunud,
see oli minu viimane solvumine, mis hõljus minu kohal  ja meie vahel kui suur läbipaistev udune mull.
Olin kummuli nägu kätel meid lahutava laua kohal oodates, et ta ütleks midagi, aga tema vaikis.
Ma olin kannatlik ja ootasin, kuni see mull sellest ruumist kadus.
Siis saime jälle rääkida.
Siis ta ütles, seal taga on see ruum, kuhu ta ei taha, et lapsed siseneksid.
deers1.jpgJa siis ma ütlesin Sõnu.
Need langesid valge lumega kaetud maale nagu hõbedased tolmavad täpid – “stardust”
Ja siis läksid kõik loomad külmatusse üüratusse pimedusse.
Nägin neid minemas rahuliku sammuga lõputu voona.
Seal oli palju Hirvi.