Viimane Solvumine

 

Seal oli kolm ruumi – õues päikesevalguses telgid, kitsas piklikus toas kahel pool lauda põrandal magamisase ja tagaruumis oli laud ja põles ainult küünal – see ruum oli tühi.

Ma ütlesin olulisi asju ja tema (Kuningas) ütles, et ta teab seda juba Enne.
Ma muretsesin, kuidas ta seal põrandal magas, aga teda häiris mu muretsemine, et milleks rääkida millestki ebaolulisest.
Ta ei hoolinud minu hoolimisest, lükkas selle, kui ebavajaliku ja häiriva hoolimatult kõrvale.

Ma olin solvunud,
see oli minu viimane solvumine, mis hõljus minu kohal  ja meie vahel kui suur läbipaistev udune mull.
Olin kummuli nägu kätel meid lahutava laua kohal oodates, et ta ütleks midagi, aga tema vaikis.
Ma olin kannatlik ja ootasin, kuni see mull sellest ruumist kadus.
Siis saime jälle rääkida.
Siis ta ütles, seal taga on see ruum, kuhu ta ei taha, et lapsed siseneksid.
deers1.jpgJa siis ma ütlesin Sõnu.
Need langesid valge lumega kaetud maale nagu hõbedased tolmavad täpid – “stardust”
Ja siis läksid kõik loomad külmatusse üüratusse pimedusse.
Nägin neid minemas rahuliku sammuga lõputu voona.
Seal oli palju Hirvi.

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: