Sina joonista mulle Vabadust,
sest seda ma ei oska.

How many roads must a man walk down
Before you call him a man?
Yes, ‘n’ how many seas must a white dove sail
Before she sleeps in the sand?
Yes, ‘n’ how many times must the cannon balls fly
Before they’re forever banned?
The answer, my friend, is blowin’ in the wind,
The answer is blowin’ in the wind.

How many times must a man look up
Before he can see the sky?
Yes, ‘n’ how many ears must one man have
Before he can hear people cry?
Yes, ‘n’ how many deaths will it take till he knows

That too many people have died?
The answer, my friend, is blowin’ in the wind,
The answer is blowin’ in the wind.

How many years can a mountain exist
Before it’s washed to the sea?
Yes, ‘n’ how many years can some people exist
Before they’re allowed to be free?
Yes, ‘n’ how many times can a man turn his head,
Pretending he just doesn’t see?
The answer, my friend, is blowin’ in the wind,
The answer is blowin’ in the wind.

“Ma vabandaksin ette ära kõige eest, mis juhtub,” ütles musta peakattega tegelane tõstes tapri, millega sihtis vestluskaaslase kaela.

“Pole vaja vabandada, ehk pääsen edaspidi läbi nüüd ka madalamatest ustest, ilma et peaksin orjalikult kummardama”

Viimased kaks sõna puhus kõrva soe tuuleõhk, neid võis vaid aimata.

Kas saab kroonida peatut?
Või kas saab peatu unistada kroonist,
olgugi et pääseb madalatest ustest läbi kummardamata?

Kes soovib kanda krooni, sellel tuleb kummardada.

Ma joonistan selle, mida tahan öelda, Taewale,
et Sa wõiksid sealt lugeda sellest, millest waikin

Öösel sättisin pilvi. Sättisin neid päikese ette nii, et iga valge pilve serv helendaks kuldselt. See oli ilus - pilved moodustasid kui suurte ümarate hiilgavate laineharjadega valgekuldse vatise mere.
Lõpuks tegin täpselt keskele pilvede vahele lohu, kust päike võiks välja särada.

Hommikul käisin väljas ja taevast sadas raskeid piisku.
Peale mind tuli õuest laps ja küsis, mis juttu ma ajan, isegi vihmapiisku pole kusagil maas näha. Vaatasin akna all seisva kastani suuri lehti – tõesti – ei ainustki piiska, aga minu jopel olid suured märjad laigud.

Siis
meenusid laulusõnad:
“Kas nutad Sina või nutab Keegi?
Keegi Sinu eest?”

Vangelis – Tears In Rain

I am your host

- palun, võta ja võida!

Oli juba üsna hiline õhtu. Kõndisime mööda tolmust kruusateed, meist paremale jäi kõrge pime mets.

- mida teevad kitsed minu toas?

Küsisin talt - kas märkasid, et keegi käib meiega kaasas,  metsas?
 Tema vastu - miks sa seda arvad.
Küsisin – kas siis sina ei kuule?
Mul oli taskus kolm kastanimuna. Neid tuli neid kasutada täpselt õigesti. Viskasin ühe kastani vaikse liigutusega metsa põõsasse, kus teadsin olevat kedagi, kes meiega kaasas käib, ja käskisin kuulatada, kuidas kastani kukkumine on kosta topelt – üks neist kastani maandumine lehtedesse ja teine kellegi hüpe eemale. Ma kuulsin seda väga täpselt, nägin ka selle eluka varju jooksmas meiega paralleelselt põõsatukast järgmisse.
Võtsin uue kastani ja käskisin oma kaaslasel olla tähelepanelik.

- Sa jõudsid finaali.
- See on tühi asi, ma ajan lihtsalt oma rida

Viskasin kastanimuna põõsasse ja kuulsin jälle kahte mütsatust. Nüüd nägin seda elukat veel selgemalt, ta oli muutunud heledamaks.
Samamoodi viskasin ka kolmanda kastani, olin väga tähelepanelik, et vise oleks täpne ja veidi varjatud.
Jälle kostus kaks mütsatust – üks kastani kukkumine ja teine kellegi eemalehüpe.

Nüüd nägin selgelt Valget Hunti. Kui ta sai aru, et ta on avastatud, jooksis ta meie juurde, mulle otse sülle.
Edasi läksimegi nii – Valge Hunt mul süles.
Nüüd ma alustasin laulu seal metsavahel– ma laulsin iga rida erineva hääletooniga katsetades, milline sobib.
Mõne aja pärast hakkas ka mu kaaslane laulma.
Iga salmirida laulsime kui eraldi laulu ja järjest enam hakkasid meie hääled kokku kõlama.

Me mõlemad kanname teise koormat.
Meie sidet ei saa sõnadesse panna.
Ma tunnen, kui tal on valus,
tunnen, kui ta midagi läbi elab.
Tean, millal ta õnnelik on, olgu me siis koos või mitte…

Olseni kaksikute vahel on telepaatiline side

Nad lehvivad su taga, su võimalikud minevikud
Mõned heledasilmsed ja segased, teised hirmunud ja kadunud
Hoiatuseks kõigile …
Et nad oma võimaliku tuleviku eest hoolitseksid…

Ta lükkas mu ette lauale lahtise väga Suure Raamatu.
Parempoolsel lehel oli pilt, mis kattis enamus leheküljest ja päris servas oli kitsalt tekst. Pilt oli udus, aga teadsin, et see on mägedest, õigemini ühest kindlast mäest.
Lugesin teksti:

Kõigepealt Sina
siis Kosmosetee

Kahes viimases reas oli tekst koos mitmest sõnast, mis olid üksteise peal või sees või olid nad üksteist sisaldavad sõnad.
Nende kõla kostus variantidena:

ja Mäeahelikud on üle Maa/ ja Nad on kui Wöö ümber Maa
wõta (see)/ wõta wii/ wii (see)/ siis sina/ wõta sina

Jama algas ühe maailmatuma-suure  kivilahmaka lahtimõranemisest kalju küljest ja küljelivajumisest…

Meie suures lossis ühes palee saalidest elas ka tiiger. Käisime teda välja jalutama viimas.
Loss oli keset linna ja seal lossis elas palju rahvast ja selle ümbruses samamoodi. Loss ise asus Mäe Otsas Mäe Sees.

Ma läksin mäkülgepidi alla tiigriga järjekordsele jalutuskäigule. All oli väga suur kivimüüriga piiratud plats, mille ühes küljes veetis aega lõbus seltskond. Meie tiigriga jalutasime teisel platsiserval.
Hakkasime ruumidesse tagasi minema, tiigril oli juba söögiaeg ja ta oli väsinud, päev oli palav ka parasjagu.
Ronisime mäeküljest üles – mina ees, tiiger rihma otsas tükkmaad tagapool loivas end üles minu järel.

Olin jõudnud juba lossi ette platsile ja jäin ootama tiigrit, kui nägin seda hiiglaslikku kivilahmakat vajuma hakkamas.
See vajus pool küljega lossi suunas, kivilahmaka vajumisega kaasas käis kõva mürin. Jälgisin veidi murelikult, ega see lahmaks sellele allolevale lõbusale seltskonnale peale ei vaju ja samas ka seda, et palju see ulatub lossi ees sebiva rahvani ja muidugi ka tiiger seal mäeküljel oli selle kivilahmaka piirides.
See kivilahmakas vajus nii, et kangutas lahti osa maast ja jäi teist servapidi lossiplatsile pidama, aga kõigele, mis tema alla jäi, moodustas ta Katuse, kedagi ei lömastanud.
Kuna tiiger oli peaaegu üleval olnud juba, siis sai ta ronida sellele kivilahmakale ja ma hoidsin rihma pidevalt just parasjagu nii pingul, et ta tunneks mu toetust ja roniks edasi.
Jälgisin pingsalt, kas ta jaksab – tulek oli ikka pea püstloodis ja mööda kivi. Hoidsin rihma pingul ja ta tuli, pingutustega, aga tuli.
Lõpuks vinnas end üles.

Naersime lossi eesoleva rahvaga koos justkui kergendusest, et kõik õnnelikult läks, et näe,
nüüd on maastiku täiesti ära muutnud nii,
et ei tunne äragi ja loss oli saanud endale lisapiirde veel kiviserva näol.
Seltskond seal all platsil olid nüüd kivi all koopas, aga elus ja terved.

Hakkasin tiigrit lossi viima ja sisenesime uksest. Meie ees sisenes paar väga vana naist ja tiiger tahtis neid kohe haarata nagu toitu. Paistis, et just vanad inimesed tundusid talle eriti toiduna. See oli mulle ebameeldiv üllatus. Hoidsin teda rihmast tagasi ja ta kuuletus siiski. Sain aru, et tal on ikka kõht väga tühi, et peame ruttu ta oma saali saama ja loodetavasti on laps talle seni ka toidu juba sinna viinud valmis.

Aga kui hakkasin otsima seda saali, ilmnes, et olen hoopis vales lossis.

See kivilahmaka varisemine oli muutnud kõik asjad teiseks.
Me olime sattunud nüüd kas teise Aega või mingile muule tasapinnale Ruumis.

Pidin uuesti mäest alla minema teiseltpoolt lossi ja sealt teise mäeni.
Ma küsisin teed inimestelt ja märkasin, et tiiger hakkab haarama järjest enam inimeste järgi nagu saaki. Kiirustasin lossist välja ja hakkasime liikuma. Tiiger liikus minuga koos üsna loiult, vahepeal mu enda käsi ka haarates. Plätsasin talle vastu nina ja minu üllatuseks see isegi mõjus, muidugi  teadsin, et see ei pruugi nii alati olla. Vahepeal püüdis ta mu jalgu veidi järada, see kõik tekitas mulle liiga pingestatud seisundi.
Suurim probleem oligi see, et loom oli näljane ja ta ei tahtnud väga edasi liikuda. (Kaslased pole just kõige vastupidavamad jalutajad)

Me jõudsime teise mäeni, mis oli tegelikult seesama mägi ja seesama loss, ainult nüüd jälle mingis teises Ajas või Ruumitasandil.
Ja kui ma selle koridore mööda hulkusin ja otsisin õiget saali, siis sain aru, et oleme jälle vales kohas. Seal seinal oli kast, kus olid kõplamoodi asjad.

Mõtlesin, et mul oleks ehk lihtsam, kui paneksin tiigri ridva otsa, et ta ei saaks mind pidevalt haarata oma kihvadega ja ma saaksin siis tugevamalt teda hoida. Ta kaelarihm oli liiga lõdvalt nagunii, ta oleks saanud selle iga hetk üle pea ära ja ka rihm selle küljes oli rohkem tunnetuseks kui tegelikuks kinnihoidmiseks, peenike selline.
Valisin kaua kõige sobivamat ritva – ja valisin lõpuks ühe üsna lühikese. Kui ma seda kaelarihma külge kinnitama hakkasin, ilmnes et see on hoopis väike labidas. No ma veidi proovisin selle abil teda hoides edasi liikuda, aga sellest polnud suurt abi ja loobusin.

Muidugi oli loss, kuhu me jõudsime, jälle vale. Kohtasin seal ühte naist, kellelt teed küsida.
Ma ei mäletanud aadressi ega nime, ma vaid seletasin, selle lossi asukohta ja kirjeldasin seda. Selle naise kõrvalolev noorem naine viskas ülbelt, et seal pole küll ühtegi eluruumi, et see on kool ja joodikuid ei lasta sinna isegi ligi. Naine, kellelt ma teed küsisin, vaatas mulle küsivalt otsa, arvates, et teine ehk tundis mu juures alkoholi lõhna. Ma ei osanud selle peale midagi öelda – mis joomisest sai üldse siin juttu ollagi, aga õnneks see naine sai kohe aru, et teine ongi selline huupi lahmija ja vastas mingi irooniaga, mis oli suunatud selle tigediku enda vastu – seal on luba küll elada mõnededel kõrgharidusega.

Ta hakkas minuga koos mäest jälle alla tulema, et näidata teed lossini, pelgas veidi tiigrit ka. Ma rahustasin teda, et kui tiiger ees läheb, siis ta pole ohtlik. Ja mulle meenus tiigri hooldaja nimi – Marta. Nii kui tiiger seda nime kuulis, muutus ta erksaks, sõnakuulelikuks ja paiaks ja hakkas kiiremini liikuma. Naine juhatas meid näidates lossi suunas ja mulle tundus, et nüüd küll lõpuks jõuame kohale.
Tee peal kohtasin ühte vana tuttavat ja ta tahtis jääda lobisema, aga katkestasin teda ja palusin tungivalt, et ta helistaks mu lapsele, et see loomale toidu juba valmis paneks. Tema ikka patras omi asju, ma katkestasin teda uuesti ja palusin, et ta helistaks kohe.

Olin juba kõigest nii väsinud ja hakkasin arvestama, mitu päeva veel pean tiigriga jalutama, enne kui Marta tagasi tuleb. 7 päeva tundus tohutu pika ajana nüüd, kus olin pidevalt olnud pinges, et mind võidakse maha murda. Mõtlesin, kuidas ma julgesin küll lasta oma lapsel selle tiigriga väljas käia.
Jõudsime lossini ja seal oli palju lapsi – koolimaja ju.  Meeldivaks üllatuseks lastega oli see loom küll väga leebe ja leplik ja rõõmus, isegi õrnutses, see rahustas mind üsnagi.
See loss oli siis koolimaja nüüd hoopis ja ta oli musta värvi, aga muidu igati tuttav ikka nagu ka eelmine oli olnud.
Ma ei pääsenud uksest sisse ja ronisin ukse kohalolevale katusele, et äkki sealtkaudu pääsen. Tiiger ootas mind all. Istusin kaksiratsi seal uksekohaloleval kitsal katusel ja jäin suurest väsimusest tukkuma. Kukkusin tagurpidi alllebavale ja ootavale tiigrile otsa. Ma tundsin kui pehme ta oli, aga seest käis läbi judin, nüüd murrab ta mu küll maha. Minu üllatuseks see otsakukkumine teda üldse ei häirinud.

Meid lasti uksest sisse ja ma kuulsin seal lugu majateenijast, kes oli endale seal lossis ülemistel korrustel salaja igasuguseid ruume teinud.
Käisin ka seal üleval ja sain aru, et me pole jälle õiges lossis, õigemini – me polnud kas õiges Ajas või Ruumitasandil.

Tiigri kõht läks aina tühjemaks ja olime mõlemad surmani väsinud. Tema minu järel matkamisest ja mina pidevast pingest, et ta mind ennast või kedagi teist maha murrab.
All korrusel korraldati koolilõpetamise pidu. Õpetajad tegid ettevalmistusi peoks.
Nad asetasid suurele lavatsile valgetele paberitele saiaviile. Võtsin neid sealt peoga ja söötsin ükshaaval näljasele tiigrile. Ta võttis mult saiaviile vastu hea isuga ning väga pehmelt ja ettevaatlikult. Omas mõttes mõlgutasin mõtet, et loodetavasti ei tee see suutäis teda veel näljasemaks ja et hommikul oli ta ikka ehk saanud piisavalt liha.
Seal oli see lavats võine ja loom hakkas võid sealt lakkuma. Ma nägin et see teeb teda metsikuks. Ta leidis suurema tüki võid ja lamas selle juurde hakates seda lakkuma ning samas ka peale passima, et keegi lähedusse ei tuleks. Aga need õpetajad aina siiberdasid oma kõrgetel kontsadel ja siidisukkades ta nina eest läbi ja ma nägin, et nende sääred olid pidevalt ohus.
Tiiger urises nii võika ja madala kõuekõminana. Ootasin pingsalt, millal ta saab selle või lakutud, et edasi liikuda. See oli üsna pikk ootamine.

Küsisin jälle kelleltki teed ja nüüd meenus ka tänava nimi.
Mulle näidati mäge, mille otsas säras see loss keset linna.
Päike säras ka taevas ja mägi tundus olevat üsna kaugel.
Me olime väsinud, tahtsin väga maha istuda ja puhata – mõtlesin, et seoksin tiigri siia kusagile puu külge ja puhkaksime ja siis otsiksin ise koha üles, aga samas teadsin, kui me puhkama jääme, siis me enam ei tõuse ka. Tiiger tahtis ka oma koju, oma saali… ta tahtis väga puhata.
Mõtlesin ka sellele, et
kas peame selle tee veel vastu, kas jaksame minna?

Kõik Lossid Kõikide Mägede Otsas, Kõikide Mägede Sees Kõikides Aegades ja Kõikides Ruumides, ühinege!
Me tahaksime Lõpuks jõuda Koju…

Esimene … istusin mingi suure ja enesekindla tüdruku kõrval, kes aina seletas. Otsisin oma kotist ühte vihikut, mida ma teadsin, et mul seda pole, sest olin selle täis sodinud.
Püüdsin seda teha nii, et keegi ei näeks, mis mul seal kotis toimub, seal oli paras segadus ja paberite servad narmendasid.
Soovisin, et oleksin nähtamatu…

Teine … mul oli üks kohupiima sai, mille olin just ostnud. Tahtsin seda jagada oma sõbrannaga ja murdsin juba saia pooleks. Sai oli värske ja see rebenes veidi vildakalt.
Siis tulid sinna veel kaks tüdrukut, kellele ma poleks tahtnud saia anda, aga nad küsisid. Hakkasin vastumeelselt neid kahte poolikut tükki veel pooleks jagama ja sellest tuli vaid jama. Üks tükk oli ainult kohupiim, üks tükk ainult valge saia sisu, mis mu peos nätskeks klombiks muutus ja veel kaks koorikut.
Ma ei tahtnud enam kellelegi midagi anda…

Kolmas …siis me hakkasime hüppama. Ma hüppasin väga hästi, aga minu kõrval väiksem tüdruk hüppas hoopis kaugemale. Püüdsin seletada, et ma polekski saanud kaugemale hüpata, sest teine tüdruk jäi mulle ette,
kuigi see poleks muutnud nagunii midagi…