Arhiiv:Kolmas Tegu

Tee Lõppu

 Bob Dylan – Blowin in the Wind

How many roads must a man walk down
Before you call him a man?
Yes, ‘n’ how many seas must a white dove sail
Before she sleeps in the sand?
Yes, ‘n’ how many times must the cannon balls fly
Before they’re forever banned?
The answer, my friend, is blowin’ in the wind,
The answer is blowin’ in the wind.

How many times must a man look up
Before he can see the sky?
Yes, ‘n’ how many ears must one man have
Before he can hear people cry?
Yes, ‘n’ how many deaths will it take till he knows

That too many people have died?
The answer, my friend, is blowin’ in the wind,
The answer is blowin’ in the wind.

How many years can a mountain exist
Before it’s washed to the sea?
Yes, ‘n’ how many years can some people exist
Before they’re allowed to be free?
Yes, ‘n’ how many times can a man turn his head,
Pretending he just doesn’t see?
The answer, my friend, is blowin’ in the wind,
The answer is blowin’ in the wind.

 

Vabandus

John_Lennon – I Dont Want To Be A Soldier

“Ma vabandaksin ette ära kõige eest, mis juhtub,” ütles musta peakattega tegelane tõstes tapri, millega sihtis vestluskaaslase kaela.

“Pole vaja vabandada, ehk pääsen edaspidi läbi nüüd ka madalamatest ustest, ilma et peaksin orjalikult kummardama”

Viimased kaks sõna puhus kõrva soe tuuleõhk, neid võis vaid aimata.


Kas saab kroonida peatut?
Või kas saab peatu unistada kroonist,
olgugi et pääseb madalatest ustest läbi kummardamata?

Kes soovib kanda krooni, sellel tuleb kummardada.

Millest ma vaikin

Skorpions – Winds of Change

Ma joonistan selle, mida tahan öelda, Taewale,
et Sa wõiksid sealt lugeda sellest, millest waikin

Öösel sättisin pilvi. Sättisin neid päikese ette nii, et iga valge pilve serv helendaks kuldselt. See oli ilus - pilved moodustasid kui suurte ümarate hiilgavate laineharjadega valgekuldse vatise mere.
Lõpuks tegin täpselt keskele pilvede vahele lohu, kust päike võiks välja särada.

Hommikul käisin väljas ja taevast sadas raskeid piisku.
Peale mind tuli õuest laps ja küsis, mis juttu ma ajan, isegi vihmapiisku pole kusagil maas näha. Vaatasin akna all seisva kastani suuri lehti – tõesti – ei ainustki piiska, aga minu jopel olid suured märjad laigud.

Siis
meenusid laulusõnad:
“Kas nutad Sina või nutab Keegi?
Keegi Sinu eest?”

Paluja

Kas palun mina või palub andeks Jumal…?
Ja kes on andestaja…?

Vangelis – Tears In Rain

Volunteer

LAUL

I am your host

- palun, võta ja võida!

Oli juba üsna hiline õhtu. Kõndisime mööda tolmust kruusateed, meist paremale jäi kõrge pime mets.

- mida teevad kitsed minu toas?

Küsisin talt - kas märkasid, et keegi käib meiega kaasas,  metsas?
 Tema vastu - miks sa seda arvad.
Küsisin – kas siis sina ei kuule?
Mul oli taskus kolm kastanimuna. Neid tuli neid kasutada täpselt õigesti. Viskasin ühe kastani vaikse liigutusega metsa põõsasse, kus teadsin olevat kedagi, kes meiega kaasas käib, ja käskisin kuulatada, kuidas kastani kukkumine on kosta topelt – üks neist kastani maandumine lehtedesse ja teine kellegi hüpe eemale. Ma kuulsin seda väga täpselt, nägin ka selle eluka varju jooksmas meiega paralleelselt põõsatukast järgmisse.
Võtsin uue kastani ja käskisin oma kaaslasel olla tähelepanelik.

 

- Sa jõudsid finaali.
- See on tühi asi, ma ajan lihtsalt oma rida

Viskasin kastanimuna põõsasse ja kuulsin jälle kahte mütsatust. Nüüd nägin seda elukat veel selgemalt, ta oli muutunud heledamaks.
Samamoodi viskasin ka kolmanda kastani, olin väga tähelepanelik, et vise oleks täpne ja veidi varjatud.
Jälle kostus kaks mütsatust – üks kastani kukkumine ja teine kellegi eemalehüpe.

Nüüd nägin selgelt Valget Hunti. Kui ta sai aru, et ta on avastatud, jooksis ta meie juurde, mulle otse sülle.
Edasi läksimegi nii – Valge Hunt mul süles.
Nüüd ma alustasin laulu seal metsavahel– ma laulsin iga rida erineva hääletooniga katsetades, milline sobib.
Mõne aja pärast hakkas ka mu kaaslane laulma.
Iga salmirida laulsime kui eraldi laulu ja järjest enam hakkasid meie hääled kokku kõlama.

Kolm Pikka Sõrme

Kolm virvendavat viirastust, mille paine on nii pikkade sõrmedega, et need ulatuvad end ikka sirutuma kusagilt kaugmineviku hämarustest tänasesse näpuga näitama -
Sina, Sa, Selline

healing-hands.jpg

Esimene … istusin mingi suure ja enesekindla tüdruku kõrval, kes aina seletas. Otsisin oma kotist ühte vihikut, mida ma teadsin, et mul seda pole, sest olin selle täis sodinud.
Püüdsin seda teha nii, et keegi ei näeks, mis mul seal kotis toimub, seal oli paras segadus ja paberite servad narmendasid.
Soovisin, et oleksin nähtamatu…

Teine … mul oli üks kohupiima sai, mille olin just ostnud. Tahtsin seda jagada oma sõbrannaga ja murdsin juba saia pooleks. Sai oli värske ja see rebenes veidi vildakalt.
Siis tulid sinna veel kaks tüdrukut, kellele ma poleks tahtnud saia anda, aga nad küsisid. Hakkasin vastumeelselt neid kahte poolikut tükki veel pooleks jagama ja sellest tuli vaid jama. Üks tükk oli ainult kohupiim, üks tükk ainult valge saia sisu, mis mu peos nätskeks klombiks muutus ja veel kaks koorikut.
Ma ei tahtnud enam kellelegi midagi anda…

Kolmas …siis me hakkasime hüppama. Ma hüppasin väga hästi, aga minu kõrval väiksem tüdruk hüppas hoopis kaugemale. Püüdsin seletada, et ma polekski saanud kaugemale hüpata, sest teine tüdruk jäi mulle ette,
kuigi see poleks muutnud nagunii midagi…

Viimane Solvumine

 

Seal oli kolm ruumi – õues päikesevalguses telgid, kitsas piklikus toas kahel pool lauda põrandal magamisase ja tagaruumis oli laud ja põles ainult küünal – see ruum oli tühi.

Ma ütlesin olulisi asju ja tema (Kuningas) ütles, et ta teab seda juba Enne.
Ma muretsesin, kuidas ta seal põrandal magas, aga teda häiris mu muretsemine, et milleks rääkida millestki ebaolulisest.
Ta ei hoolinud minu hoolimisest, lükkas selle, kui ebavajaliku ja häiriva hoolimatult kõrvale.

Ma olin solvunud,
see oli minu viimane solvumine, mis hõljus minu kohal  ja meie vahel kui suur läbipaistev udune mull.
Olin kummuli nägu kätel meid lahutava laua kohal oodates, et ta ütleks midagi, aga tema vaikis.
Ma olin kannatlik ja ootasin, kuni see mull sellest ruumist kadus.
Siis saime jälle rääkida.
Siis ta ütles, seal taga on see ruum, kuhu ta ei taha, et lapsed siseneksid.
deers1.jpgJa siis ma ütlesin Sõnu.
Need langesid valge lumega kaetud maale nagu hõbedased tolmavad täpid – “stardust”
Ja siis läksid kõik loomad külmatusse üüratusse pimedusse.
Nägin neid minemas rahuliku sammuga lõputu voona.
Seal oli palju Hirvi.

Kurdistav vaikimine

USA põlgas Katrina orkaani järel Eesti pakutud abi ära

«Kohutavalt piinlik, et Eestile pole abipakkumise kohta midagi vastatud. Me saame aru, et Eesti pakkumine on suhteliselt väike, aga praegu kõlaks isegi «aitäh, aga ei, aitäh» paremini kui kurdistav vaikimine,» teatas USA siinse suursaatkonna ametnik Jeffrey Goldstein raporti järgi ühes e-kirjas USA välisministeeriumile, vahendab Eesti Päevaleht.

Eesti oli valmis kriisipiirkonda saatma päästemeeskonna ning politsei suurõnnetuste ohvrite identifitseerimisüksuse DVI.

Kustutamine

The Sleeper Awaits

Ma saatsin kõik minema oma mõtted
Ma vaid viipasin käega ja kõik läks…
Ja Sina lendasid minema helepunase Tule-Tuulena (Fire-Wind)

Mingi õrnroheline suur vaimutaoline tegelane,
kellel oli samasugune vari (või oli ta topelt), tahtis veel jääda,
aga saatsin ka tema minema.

Siis istusin ma üksi pingis, seal polnudki rohkem pinke ega toole.
Olin üksi helesinises seinteta ja põrandateta ruumis.

image002.jpg image003.jpg


Mul oli ees Suur Raamat, milles olid nimed ja nimed ja nimed – igaüks Lugu. 
Õppisin Kustutama…
Ma pidin minema ja kustutama nime ja siis tagasi tulema ja nägema, kuidas kõik selle nime omaniku ümbert haihtus, kõik seosed, mida olin toitnud…
Nii ma käisin edasi-tagasi sellest  järgmisse ja aina kustutasin.
Viimane oli minu nimi, milles nelja tähte ei saanud kustutada,
palju ma ka ei püüdnud, need ei kustunud…
W-I-K-I (L-O-G-I)
W-I-K-I = kasutajate poolt koostatud infopank

Mysterons Wiki Wiki – Out Of The Mist