Ma joonistan selle, mida tahan öelda, Taewale,
et Sa wõiksid sealt lugeda sellest, millest waikin
Öösel sättisin pilvi. Sättisin neid päikese ette nii, et iga valge pilve serv helendaks kuldselt. See oli ilus - pilved moodustasid kui suurte ümarate hiilgavate laineharjadega valgekuldse vatise mere.
Lõpuks tegin täpselt keskele pilvede vahele lohu, kust päike võiks välja särada.
Hommikul käisin väljas ja taevast sadas raskeid piisku.
Peale mind tuli õuest laps ja küsis, mis juttu ma ajan, isegi vihmapiisku pole kusagil maas näha. Vaatasin akna all seisva kastani suuri lehti – tõesti – ei ainustki piiska, aga minu jopel olid suured märjad laigud.
Siis
meenusid laulusõnad:
“Kas nutad Sina või nutab Keegi?
Keegi Sinu eest?”
