Seal oli kolm ruumi – õues päikesevalguses telgid, kitsas piklikus toas kahel pool lauda põrandal magamisase ja tagaruumis oli laud ja põles ainult küünal – see ruum oli tühi.
Ma ütlesin olulisi asju ja tema (Kuningas) ütles, et ta teab seda juba Enne.
Ma muretsesin, kuidas ta seal põrandal magas, aga teda häiris mu muretsemine, et milleks rääkida millestki ebaolulisest.
Ta ei hoolinud minu hoolimisest, lükkas selle, kui ebavajaliku ja häiriva hoolimatult kõrvale.
Ma olin solvunud,
see oli minu viimane solvumine, mis hõljus minu kohal ja meie vahel kui suur läbipaistev udune mull.
Olin kummuli nägu kätel meid lahutava laua kohal oodates, et ta ütleks midagi, aga tema vaikis.
Ma olin kannatlik ja ootasin, kuni see mull sellest ruumist kadus.
Siis saime jälle rääkida.
Siis ta ütles, seal taga on see ruum, kuhu ta ei taha, et lapsed siseneksid. 
Ja siis ma ütlesin Sõnu.
Need langesid valge lumega kaetud maale nagu hõbedased tolmavad täpid – “stardust”
Ja siis läksid kõik loomad külmatusse üüratusse pimedusse.
Nägin neid minemas rahuliku sammuga lõputu voona.
Seal oli palju Hirvi.
